Eile oli esimene täis pikk päev siin kivisel saarel, loomulikult peale reisi ja pikka ülevalolekuaega sai hommikul end korralikult välja puhatud ning peaaegu lõunani pikutatud. Selleks ajaks, kui voodist end lõplikult välja veatud sai,  olid elukaaslased kõik ammu tööl. Kuna normaalset hommikusööki ilmselglt polnud ega ka viitsimist kohe esimest poodi tormata, tuli leppida vanaema kaasapandud täissuitsuvorstist poole hävitamisega..
Ajakavas oli tänasesse päeva märgitud Paragoniga kokkusaamine, kuhu ka suundusin, et mitte hiljaks jääda ning samuti, et avastada ja  uurida ümbrust. Teejuhiks oli vaid bussiliinide kaart, mille korterikaaslane Zaneta lahkelt andis ning mille peal olid vaid need teed/tänavad, kus bussid liikusid (isegi sellest kaardist oli päeva jooksul jõhkralt abi eriti õhtupimeduses). Teel Paragoni kontorisse Mostas kohtasin tänaval täiesti juhuslikult Leenu ja Indrekut, kes samuti liikusid samale kokkusaamisele. Koos siis saigi õige koht üles otsitud ja vajalikud toimingud tehtud - 100 euro võrra vaesem mõneks ajaks tagatisraha maksmise näol, aga see eest enamus said teada oma tööga seotud informatsiooni, sealhulgas ka mõlemad mu Eesti kamraadid.
Minuga aga läks vähe teistmoodi, rahast kooriti küll paljaks, kuid praktikakohta ma ei saanud, öeldi, et töö käib ja aetakse pabereid. Lähipäevadel pidin saama infot - ühesõnaga, et mul on paar vaba päeva aga lugegu e-maile raudselt igal õhtul. Kui nüüd ikka päris aus olla, siis väga nördinud ma selle uudise peale nüüd küll ei olnud..  :P
Peale seda sai käidud veel pealinnas Vallettas ja saare teises otsas Leenu ning Indreku kodulinnas Qawra's, kus istusime maha tänavakohvikusse otse Vahemere kaldal ja kuulasime elavat muusikat ning nautisime paari 1 eurost õllet. Tagasi "kodusesse" Attardi hakkasin  liikuma juba pimeduse saatel, ühe viimaste bussidega sain Qawrast tagasi Mostasse, kus aga napilt sai jäädud maha viimasest bussist. Pargipingile ei hakanud end sisse seadma seega sai hakatud kodu poole jalutama. Ettenägelikult olin kotitasku sügavustesse kaasa pakkinud kerra keriva helkur-riba, mis leidis rakendust käe ümber ja sedasi mööda Malta "maanteed" sai jalutatud, marsruudi näitajaks bussikaart ja kontrollpunktideks pussipeatused koos liini 205 numbriga..
Ilmselgelt väikest seiklemist taoline asi nõudis, aga koju sai jõutud, kui praegu seda värki siin kirjutan :P