Elu ennem ja pärast pidu ehk väike ülevaade tööalastest värkidest..

Kuna praegu seda blogi lugedes võib tunduda, et ainuke tegevus, mida siinmaal harrastan, on pidutsemine, siis kinnitan, et päris nii see ka ei ole.. Lihtsalt nendest seiklustest on tavaliselt kõige rohkem mida kirjutada :) Seega kriban siia ka väheke oma töistest tegemistest vahelduseks. 

Natuke siis eelloost.. Maltale sai tuldud juba 15. juunil. Peale poolt nädalat ootamist saadeti mind tööle ettevõttesse nimega Altern. Neljapäev oli tutvumine ja tööpaiga tutvustus ning kuna uus projekt algas järgnevast nädalast, siis reedel sai käidud mööda Maltat ringi ja tavalisi energiakulu mõõtjaid paigaldatud energiaauditite tegemise nime all. Tegu oli väikese ettevõttega, kes tegi erinevaid elektrialaseid pisiprojekte nagu päikesepaneelide installatsioon, led valgustus jne. Minu ülesandeks jäid seal päikesepaneelidega seonduvad projektid. Kõlab nagu asjalik värk kuid tegelikkus oli väheke teistsugune. Nimelt suuremas koguses päikesepaneelide paigaldamine tähendab 80 % mehhaanilist tööd raamide paigaldamise näol, 10 % tööst moodustab paneelide paika panemine ja 10 % jagu on tegu  elektriliste ülesannetega.  Põhimõtteliselt öeldes, et kahe töönädala jooksul teha 1 päev erialast tööd jäi väga lahjaks. Seega peale nädalat katusel päikese käes päevad läbi töötamist ja nihiku, mõõdulindi ning mutrivõtmega ringi jooksmist, et profileeritud alumiiniumist raame kokku panna oli piisav. Võtsin vastu otsuse, et töö peab andma mulle midagi vastu – kas siis teadmiseid või raha. Kuna teadmiseid sealt ei saanud ning raha ka mitte siis sai tehtud kohusetundlikult nädal ilusti lõpuni ja tulema tuldud.

Järgnes kolm nädalat ootamist – suhtlemist EMÜ õppeosakonnaga ja katseid suhelda Paragoniga. Kolmanda nädala alguses, kui mingit infot ei õnnestunud ikka veel meie katuseorganisatsioonilt saada, pidasin päris tõsise jutuajamise maha Erasmuse omadega. Öeldi, et kui järgnevaks nädalaks midagi selgunud ei ole siis võetakse ühendust kõige kõrgemal tasemel. Kuna Erasmusega seob mind praktikaleping kogu nendepoolse stipendiumi ulatuses, siis sai nendega sellel ajal pidevas suhtluses oldud, et pärast võimalike probleemide tekkimisel jääks enda käed puhtaks ning ei hakataks midagi minult nõudma. Põhimõtteliselt oli olemas suusõnaline kokkulepe, et kui midagi liikuma ei hakka peale neid toiminguid, siis oleks mind kohustustest vabastatud ning ilma, et stipendiumi oleks tagasi nõudma hakatud ehk ühesõnaga järgnevast nädalast oleksin võinud lõpetada oma suhted Paragoniga (vaid kasutanud olemasolevat majutust, kuna nende poolt raha tagasimaksmist ei tasu siin loota) ja teha ükskõik mida.

Läks aga veidike teistmoodi. Reedel sain Josephilt kirja kus oli suurelt märgitud pealkirjaks TEINE tööpakkumine. Nagu oleks nemad hullult nördinud, et ma esimese ära ütlesin ja pidanud omast vabast ajast, rahast ja vastutulelikkusest mulle uut otsima. Naljakas. Igatahes siis neljanda nädala esmaspäeval, peale eelmisest kohast lahkumist, oli mul määratud vestlus ettevõttes nimega Actavis. Tegu oli töövestlusega, mis oli huvitav, et praktikandid peavad niiöelda veel kandideerima kohale mitte Paragon ei kindlusta neile kohta.

Internetist väheke otsides selgus, et tegu on suure meditsiini ettevõttega mis toodab erinevaid ravimeid. Siinne Malta osakond on keskendunud tahkete tablettide valmistamisele ning saanud eelmisel aastal riigi parima ettevõtte tiitli. Ettevõtte vähemalt oli rahvusvaheline ja seega tundus asi positiivne. Kuigi teades Malta ettevõtete suurust, siis alguses tekkis kohe väike kahtlus, kuidas laboritöö ja meditsiiniettevõte on seotud elektri valdkonnaga. Kuna nädalavahetus oli tulemas, Paragonilt rohkemat infot küsida oli mõtetu (sealt on täiesti LOOTUSETU mingit infot saada), siis jäin ootavale seisukohale, suhtumisega, et esmaspäev toob selgust. No expectations what so ever.

Esmaspäeval lõpuks Activis’i kohale jõudes üllatusin positiivselt juba nende maja ees. Korralik suur tootmisüksus, modernne hoone – väga moodne. Mida samm edasi seda positiivsemaks tunne läks, maja seest oli veelgi kenam, suur fuajee, töötajate suhtumine ja mentaliteet. Igal sammul oli näha, et tegu on rahvusvahelise endast lugupidava võimsa organisatsiooniga. Sain kokku personalijuhi ja elektriinseneriga, kes mulle töövestluse korradasid. Kohe alguses üllatuti, et oskan kõikidele nende küsimustele vastata ega pudista inglise keelega. Sealt edasi muutus jutuajamine formaalsest juba vähem formaalseks ja rääkisime sõbralikult. Võeti ette mu CV ja hakati uurima, mis mingi asi tähendab ning rääkisin kõigest lähemalt. Samuti uurisin ise, et millist rolli nad siin minul näevad. Lõpetuseks öeldi, et nad annavad päeva jooksul Paragonile tööle võtmise või võtmata jätmise otsusest teada ja lasevad Paragonil helistada mulle ning teada anda. Juba mõned tunnid hiljem saingi Paragonilt kõne, kus teatati, et ettevõte on valmis mind vastu võtma.  Ju siis sai jäetud positiivne mulje neile.

Töö on iseensest lahe, olen kontoris, kuid käin päeva jooksul mööda ettevõtet pidevalt ringi. Selline täpselt minu maitse järgi koht infrastruktuuri hoolduse ja projektide osakonnas. Sain oma töölaua ja arvuti, selline mõnus 20 kraadine temperatuur pidevalt.. Tasuta kohvi, kakao jne.. Praegugi on tegelikult tööpäev tänaseks juba läbi, kuid ikka istun siin oma laua taga ja kirjutan seda postitust J